Ivan Illich´i raamat
Illich leiab, et õpilasi koolitatakse nii, et nad ajavad segi protsessi ja tulemuse. Seeläbi ajavad õpilased segamini õpetamise õppimisega, hindelise saavutuse haridusega, diplomi kompetentsusega ja jutu soravuse võimega öelda midagi uut. Heaolu bürokraatia väidab, et professionaalne, poliitiline ja majanduslik monopol on kõrgemal sotsiaalsest monopolist, seades standardid, mis on väärtuslik ja mis on teostatav.
Vaesed on olnud alati sotsiaalselt võimetud. Kasvav sõltuvus ühiskondlikule hoolele lisab uue mõõtme nende abitusse: psühholoogiline impotentsus, saamatus end kaitsta. Vaesus on üle maailma levinud fenomen. Loomulikult esineb see erinevate maskeeringute all rikastes, kui vaestes riikides. Seda on kõige intensiivsemalt tunda USA linnades, kuna kusagil mujal ei ole vaesuse „ravimine“ toonud kaasa nii palju sõltumatust, viha, tuska ja edasisi nõudmisi. Näiteks võivad USA vaesed loota passiivsele ametnikule, et nende lapsed saaksid kooli minna, kui nad saavad 17, või arstile, kes määrab neile haiglas voodi koha, mis maksab 60- dollarit päev – samaväärne enamuse maailma inimeste kolme kuu sissetulekuga (1970-ndatel). Selline hoolitsus aga muudab nad nad rohkem sõltuvaks sellisest kohtlemisest ja muudavad neid aina enam võimetumaks tulemaks toime oma eluga, oma enda kogemuste ja oma enda kommuunide ressurssidega.
Ainult siis, kui raha kaugendada asutustest, mis praegu ravib tervist, annavad haridust ja heaolu võib lõppeda edasine vaesumine. Seda peaks silmas pidama, kui hinnatakse föderaalabi programme. Näiteks ühel juhul aastatel 1965 kuni 19868, kulutati ühendriikide koolidele üle kolme biljoni dollari, et kompenseerida umbes kuue miljoni lapse halvemat olukorda. See programm on tuntud, kui „Title One“. See on kõige kallim kompensatsiooni programm üldse terves hariduses, siiski ei märgatud laste õppimises märkimisväärset paranemist. Võrreldes neid oma klassikaaslastega keskmise sissetulekuga kodudest on nad isegi rohkem maha jäänud. Lisaks avastati programmi käigus veel 10 miljoni last, kes olid samas olukorras. Leiti rohkem põhjust nõuda rohkem föderaalkapitali. See oli täielik äpardumine vaeste hariduse parandamiseks, vaatamata rohkem maksvale kohtlemisele.
Kuid koolid, juba oma struktuurilt on väga vastu sellele, et keskenduda muidu ebasoositute priviligeerimisele. Peaks olema märgatav, et vaene laps jõuab harva järele rikkale. Isegi, kui nad käivad ühes koolis ja on samaealised.
Vaesel lapsel jääb puudu enamikest haridus võimalustest, mis on võimalikud kesk-klassi lapsele. Need eelised ulatuvad vestlustest ja raamatutest kodus kuni puhkuse reisideni. Niisiis vaesemad õpilased jäävad tahapoole niikaua kuni tema õpisaavutused sõltuvad koolist. Põhja- ja Ladina-Ameerikas ei saa vaesed samaväärsust kooli kohustusest. Aga mõlemas kohas kooli olemasolu juba laidab maha ja muudab vaesed võimetuks võtmaks kontrolli oma enda õppimise üle. Kool küll annab lastele võimaluse kodust välja saada ja kohtuda uute inimestega, kuid samas see paneb lapsed arvama, et nad peavad valima endale sõbrad nende hulgast, kellega nad on kokku pandud.
Paradoksaalselt on levinud uskumus, et universaalne haridus on absoluutselt vajalik kõige kindlamalt nendes maades, kus kõige vähem inimesi on koolis käinud. Fidel Castro rääkis nagu ta oleks tahtnud minna koolideta ühiskonna suunas, kui ta lubas, et 1980ndaks aastaks on Kuuba võimeline oma ülikooli laiali saatma, kuna Kuubal on piisavalt hariduslikku kogemust.
Igal pool maailmas on koolidel antihariduse efekt ühiskonnas: kooli tuntakse kui asutust, mis on spetsialiseerunud haridusele. Enamus inimesi leiab, et kooli ebaõnnestumine on tõendiks, et haridus on väga kallis, väga keeruline, alati müstiline ja sageli peaaegu võimatu ülesanne. Töö, vabaaeg, poliitika, linn, elamine ja isegi pereelu sõltub koolist, harjumustest ja teadmistest, mida nad eeldavad, selleasemel, et saada ise oma hariduse kontrollijateks.
Ühendriikides võtaks see 80 biljoni dollarit aastas, et tagada seda, mida õpetajad peavad võrdseks kohtlemiseks kõigile, nii alg- kui keskkoolis. See on kõvasti rohkem, kui 36 biljoni dollarit, mis praegu selleks kulutatakse. Võrdelt kohustuslik kool peaks olema tuntud, kui majanduslikult teostamatu. Kooli kohustus märkamatult lõhestab ühiskonda: samuti sorteerib ta maailma rahvuseid vastavalt rahvusvahelisele kasti süsteemile. Riigid on jagatud kastidesse, hinnatuna nende hariduslikust väärtusest, mis tehakse kindlaks nende kodanike keskmiste kooli aastatega. Koolide paradoks on lihtne: kasvanud kulutused laiendavad nende hävitust. Koolide laiendamine on sama hävitav nagu relvadegi, kuid vähem märgatav.
Enamus õppimisest toimub „juhuslikult“ ja isegi kõige tahtlikum õppimine ei ole programmeeritud juhiste tulemus. Tavalised lapsed õpivad oma esimese keele vabalt, kuigi kiiremini siis, kui vanemad neile tähelepanu pööravad. Enamus inimesi, kes õpib ära teise keele ei tee seda mitte järjestikuse õppimise tulemusel, vaid mingi kummalise kokkusattumuse tõttu. Nad kas lähevad elama vanavanematu juurde, reisivad, või armuvad välismaalasesse. Enamus inimesi, kes loevad palju ja mõnuga rõõmsalt usuvad, et nad õppisid seda tegema koolis.
Hariduse revolutsioon peaks juhinduma järgmistest eesmärkidest:
⦁ Vabastada juurdepääs asjadele kaotades kontrolli, mida inimene ja asutused kasutavad mõõtmaks nende hariduse väärtust.
⦁ Vabastada oskuste jagamise garanteerides vabaduse neid õpetada ja harjutada.
⦁ Vabastada kriitilised ja loovad inimeste ressursid tagasi minnes iga inimese oskusele kutsuda kokku ja pidada miitinguid – oskus, mille on alla surunud asutused, mis väidavad end rääkivat rahva eest.
⦁ Vabastada inimene kohustusest vormida oma ootusi vastavalt ükskõik millise ameti poolt pakutud teenusele. (I. Illich „Deschooling society“ URL)
Illichi arvates peaks haridus olema õpilase enda juhitud ning toetatud sotsiaalsete suhetega mitteametlikus, õpilasele sobivas keskkonnas. Ta räägib universaalsest haridusest, mida ei ole võimalik saavutada traditsioonilises koolis. Institutsionaliseerunud haridus tähendab ka ühiskonna institutsionaliseerumist ning vastupidiselt võttes peaks koolide ja hariduse deinstitutsionaliseerumine kaasa tooma ka ühiskonna deinstitutsionaliseerumise.
Seda mõtet toetab Illichi idee kasutada tehnoloogiat ja viia sisse „õppimise võrgustikud“. Tehnoloogia kasutamine detsentraliseeritud võrgu loomiseks toetaks hea haridusliku süsteemi loomist, millel oleks 3 eesmärki:
⦁ Ligipääsu loomine vajalikele allikatele kõigile, kes soovivad õppida ükskõik millisel ajahetkel;
⦁ Nende jõustamine, kes soovivad oma teadmisi teistega jagada ning oma sõnumi kohaleviimine;
⦁ Isikute aitamine, kes soovivad oma ideid või mõtteid avalikult levitada ning nende varustamine vajalike tööriistadega, et seda teha.
Illich töötas välja 4 õppimise võrgustikku:
⦁ Viitamise teenus hariduslikele objektidele – õppijatele kättesaadav avatud teatmik, mis sisaldab hariduslikke allikaid;
⦁ Oskuste vahetus – andmebaas erinevate oskuste ja kogemustega inimestest, kes on nõus neid teistega jagama või vahetama;
⦁ Kaaslase otsing – võrgustik, mis aitaks inimestel anda teada oma õppimistegevustest ning otsida samade huvidega õppijaid koostöö tegemise eesmärgil;
⦁ Võimalike õpetajate nimekiri – loend erinevate spetsialistide, toetavate elukutsete esindajate ja vabakutseliste ning nende kvalifikatsioonide, teenuste ja tingimuste kohta, mille alusel nad oleksid nõus neid osutama ja jagama.
Lawrence Cremlin väidab, et Illich ei mõelnud korralikult läbi, kuidas sellised hariduslikud võrgustikud töötaksid reaalses maailmas, näiteks kuidas neile mõjuks tänapäevane meedia ja turg.
